Noor vanem õde
Väikest õde soovida
endale võin ikka,
tahan sellist parajat,
mitte väga pikka.
Minust olla ta ju võiks
natukene noorem,
et ei lasuks õlul veel
raske aastakoorem.
Ega ma ei eeldagi
et ta kõike oskab,
mõnikord ma ausalt võin
tita eestki kosta.
Aga seda talle küll
südamele panen,
vanem õde nooremast
alati on vanem!
Miljon tere
Igal lapsel olla võiks
mõni õde, mõni vend,
seda selletõttu et
ta ei tunneks üksi end.
Aga kui ei ole siis
meelt te ärge heitke,
teised lapsed ilma pealt
lihtsalt üles leidke.
Kõlab üle maailma
minu miljon tere,
oleme planeedil maa
lõbus lastepere.
Rõõmus laps
See on meie rõõmus laps,
käsi on tal kokku kaks.
See on meie tragi laps,
jalgu on tal kokku kaks.
See on meie kena laps,
silmi on tal kokku kaks.
See on meie kilkav laps,
kõrvu on tal kokku kaks.
See on meie pere laps,
vendi on tal kokku kaks.
Tita unenäod
Tita magab päeval, ööl,
tudumine beebi töö.
Seikleb haldjavõlumaal,
seal, kus uhke ballisaal.
Võlumetsa radadel
roomab ringi sadadel.
Rändab ringi tähistaevas,
seikleb mereröövlilaeval.
Sipupükste kaisukaru
lükkab väikse vankri käru.
Mida tita unes näeb?
Äkki on need isa käed.
Ja kui tita ärkab üles,
leiab ennast ema sülest.
Kümme paid
Üks pai Üllele,
kaks paid Kaisale,
kolm paid Karlile,
neli paid Nelele,
viis paid Viivele,
kuus paid Kadrile,
seitse paid Sillele,
kaheksa paid Kellile,
üheksa paid Ülole,
kümme paid lastele.
Luti koolitund
Leian vana koolikoti,
ranitsasse topin luti,
Et saaks aru, et saaks sotti,
kas on tita lutil nutti?
Siis kui algab koolitund,
lutt see magab lõunaund.
Unemesi
Tirilii, müts ja põmm,
lirilii, pots ja mõmm,
laps peab endamisi aru,
tuttu ei jää kaisukaru.
Aga mida emme teeks?
Unenäod ta muudaks meeks.
Kussu, kussu, ää, ää,
mõmmi tuttu jääb.
Kaisukaru äpp
Minu väiksel õel on
moodne nutitelefon.
Viipab lõbus mesikäpp,
mõmmil kaisukaru äpp.
Voodinurgas mängukaru
isaga peab veidi aru.
Unejutt kui loetud sai,
lapsel kaisus ema pai.
Kaisulooma iseloom
Tegelikult õhtul ma
jääksin kohe tuttu,
kui on isa lugenud
ette unejuttu.
Vahel magama ei jää
minu kaisuloom,
sellel mõmmil lihtsalt on
veider iseloom.
Emagi ei pahanda,
ta saab asjast aru.
Natukene jonnakas
ongi mängukaru.
Kaisulammas
End kaisukaru peitnud teki alla,
ta leian ja siis veidi tõrelen,
kuid kadunud on armas kaisulammas -
ei tea küll kuhu tema põgenes?
Ja miks ta üldse minema siit hiilis,
kus lammas peidus, kas ehk karu teab?
On ta unejutu võlumuinasriigis
või sinitaevas pilvepadja peal?
Käib lammas mööda oma kaisuradu
ja karu vaikib, tasa muheleb.
Ta kindlalt teab, et kaisulambaid sadu
on ootamas sind öösel unedes.
Kaisukaru talveuni
Talveõhtul kadunud on
väike kaisukaru,
mudilane vaikselt peab
endamisi aru.
Kuhu mõmmi minna võis?
Teki altki uurib,
oma väikse nina
sulepatja puurib.
Mänguasjakastis tudus
mõmmi talveund.
Muidugi! Sest sajab ju
õues pehmet lund.
Kaisukaru nukuvankris
Kaisukaru tahtis ka
jalutama minna,
näha naabertänavat
ja me kodulinna.
Lapse nukuvankrisse
karu puges peitu,
enne õueminkut
teda sealt ei leitud.
Keset linna salaja
karu tegi sääred,
ronis tasakesi ta
üle vankri ääre.
Kohvikusse minna võis?
Äkki lasteaeda?
Mänguasja poodigi
karu tahtis kaeda?
Õhtul tuli koju ja
leidis lapse voodist.
Öösel kaissu võtmiseks
väike karu loodi.
Hoian käest
Kui ma hoian emal käest,
kõnnin üle igast mäest.
Näe! Ma hoian emmel käest,
koju jõuan võluväel.
Kui ma hoian isal käest,
lendan üle igast mäest.
Näe! Ma hoian issil käest,
õhku tõusen võluväel.
Kui ma hoian vennal käest,
hüppan üle igast mäest.
Näe! Ma hoian vennal käest,
koju jõuan võluväel.
Õeraasul hoian käest,
ronin üle igast mäest.
Näe! Ma hoian õel käest,
koju jõuan võluväel.
Nädalapäevade võlukunst
Üks, kaks, kolm
lendab võlutolm.
Nagu imeväel
käes on ESMASPÄEV.
Üks, kaks, kolm
tantsib võlutolm.
Nagu imeväel
käes on TEISIPÄEV.
Üks, kaks, kolm
särab võlutolm.
Nagu imeväel
käes on KOLMAPÄEV.
Üks, kaks, kolm
hõljub võlutolm.
Nagu imeväel
käes on NELJAPÄEV.
Üks, kaks, kolm
kiirgab võlutolm.
Nagu imeväel
REEDE ongi käes.
Üks, kaks, kolm
hõljub võlutolm.
Nagu imeväel
käes on LAUPÄEV.
Üks, kaks, kolm
lendab võlutolm.
Nagu imeväel
käes on PÜHAPÄEV.
Kell
Kellal väga tähtis töö:
hommik, lõuna, õhtu, öö
tuleb täpselt paika seada,
õiget aega ikka teada.
Ütleb, millal tuleb minna
lasteaeda, kooli, linna,
tööle, külla, mängima,
mudilastel sängi ja
emal lõunasööki keetma,
suvilasse aega veetma,
läbi sekund, minut, tund,
kellaseier ei näe und.
Äratuskoll
Tirr, trrr, kill, koll,
öökapil möigrab koll.
See, kes tahab ärgata,
kolli püüdku märgata.
Autoparkla korteris
Liivakastis mängib põnn,
vurab kallur trõnn ja trõnn.
Õhtul vaikne lastepark ja
korteris on autoparkla.
Tembutaja tere
Murelik on meie pere,
kummitama hakkas tere.
Lastelgi ei ole aega
öelda muud, kui vaid head aega.
Püüdis kinni tõrksa tere
koduuksel meie pere.
Tere õhtust
Kriips kraaps viisakus,
tere, tere hommikust.
Annan sulle käe, vast,
ütled tere päevast!
Hiljem pole kõhklust,
kõlab: „Tere õhtust!”
Kakskeelne laps
Ütleb ema rõõmsameelselt:
„Naabrilaps on kakskeelne.“
Selge see, et pole vist
tüdruk mingi koletis.
Keeli kaks, kuid üks on pea,
palju sõnu meeles peab.
Oletan, et eks tal on
"Võõrsõnade leksikon."
Anna käsi
Jooksmast väikemees ei väsi,
hüüab ema: „Anna käsi!”
Uudistamast põnn ei väsi,
kutsub isa: „Anna käsi!”
Keerutamast laps ei väsi,
hõikab õde: „Anna käsi!”
Üldse lapselaps ei väsi,
„Vanaema anna käsi!“
Riidesse panemise lauluke
Lähme õue heia-heia,
riided kapist üles leia.
Käsi varrukasse vups,
jalg püksisäärde hops.
Lähme õue heia-heia,
riided kapist üles leia.
Selga jope, pähe müts,
papud jalga pots ja pots.
Lähme õue heia-heia,
riided kapist üles leia.
Käsi käpikusse lups,
riides ongi meie laps.
Lähme õue heia-heia,
riided kapist üles leia.
Kus keegi käib?
„Hei ema, kuhu lähed?“
„Hei põnn, poodi lähen.“
„Hei isa, kuhu lähed?“
„Hei põnn, tööle lähen.“
„Hei vend, kuhu lähed?“
„Hei põnn, kooli lähen.“
„Hei õde, kuhu lähed?“
„Hei põnn, külla lähen.“
„Hei memm, kuhu lähed?“
„Hei põnn, aeda lähen.“
„Hei põnn, kuhu lähed?“
„Hei, lasteaeda lähen.“
Salalik palavik
Salalik palavik hiilis me koju,
haigeks jäi isa, haigeks jäi poju.
Tulles kaasa tõi tohuvapohu,
emal on köha ja vennal on nohu.
Kes meid nüüd ravib, kes meid küll aitab,
lohutab, toidab, kaitseb ja paitab?
Muretseb kampsunid, tekid ja sallid,
silitab pead, kes küll teeb kalli?
Salalik palavik põgenes varsti,
kui ta kohtas me perearsti.
Rõõmus ja terve kogu me pere,
hüüame lõbusalt „tervis tere“.
Pisike pisik
Pisik on meil ämblikmees.
See, kes saab, hoidku eest!
Pisemastki on ta pisem,
aga ronib päris ise.
Kuhu minna saame pakku?
Me ei mahu seinaprakku.
Pakun välja päris huupi -
äkki vaja läheb luupi?
Teaduslabor pole kodu,
et meil mikroskoope rodus.
Kui ma pisikut ei näe,
pesen parem puhtaks käed.
Kodutee
Koduteel ei ole küll
eksimise ohtu,
läinud keegi enne sind,
rada nii ei rohtu.
Isa jalajälgedes
laps nii julgelt astub,
paistab koduvärav ja
ema tuleb vastu.
Kõige nürim pliiats karbis
Kõige nürim pliiats karbis
tahtis joonistada kuud,
päikest, lille, taevast, pilve,
mesimummi, koera, puud,
kassi, hunti, elevanti,
lepatriinut, mardisanti.
Ja et oleks õige toon,
ja et tuleks terav joon.
Nüri pliiats ikka nühib,
aga paber ikka tühi.
Teritaja leidis laps,
tegi nüri teravaks.
Nüüd on päike kollane,
tähistaevas kullane,
jõgi suveööde sume,
talveöö on päris tume,
lumehelbed säravvalged,
punetavad laste palged.
Paul ja nimed
„Tere! Mina olen Paul.
Mul on väike vend Raul.
Suure venna nimeks Kaur.
Isa nimi aga Laur.
Aga ärge pange imeks.
Meie perekonna nimeks
kõigile on pandud Kuusk.
Oleme vist ühest puust!“